Gustav SUITS 

 

LÕPP JA ALGUS

Kas tunnete : väriseb maa !
Kas kuulete : kisendab veri !
Nüüd tuleb kas ei või jaa !
Nüüd on kallastest tõusnud meri.
        Olge valmis !

Me seisame kahe riigi väraval :
see üks on pimedus ja teine valgus.
Me, noored, ootame pilgul säraval :
nüüd see ligineb : lõpp ja algus !
        Viimaks ometi !

Voir le texte français
 
 


 

OMA SAAR

Ma sõuan merel ja sõuan,
    üht saart mina otsin sääl.
Seda kaua ju otsinud olen
    laia lageda mere pääl.

Mõnd saart on määratus meres,
    mõnd sadamat vilusat.
Oma saart aga mina ei leia,
    oma unistust ilusat.

Ma sõuan merel — ja hõljun
    ja lained hõljuvad ka,
kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved —
    oma saart aga otsin ma.

Voir le texte français
 
 


 

NOORUSE AEG

Aeg antud naerda, aeg antud nutta,
aeg antud pisaraid pühkida.
Aeg seatud elada, aeg seatud surra,
aeg musta mulla all magada.

Kuid mis on nooruse aeg ?

Ei ole see paastuda, ei ole see paluda,
ei vaimu närides närtsida :
see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda —
ja armsa kaela ümber hakata.

Voir le texte français
 
 


 

JUHIS

Kellele antud on paista kui päikene,
paistku siis päiksena üle maa !
Kellele kästud on lüüa kui äikene,
löögu see valjult ja armuta !

Voir le texte français
 
 


 

KEVAD JA SÜGIS

Sina oled kevade mureta laps —
kevad ise sa oled.
Mina olen tumeda sügise poeg —
sügis ise ma olen.

Kuid mina ihkan kevade järele.
Sirutan vastu sull’ käed.
Kevad ! — ei ära sa põgenegi,
vaid minu hõlma sa vaod.
Kevad ja sügis — suudelgem :
suvi me suudlustest sünnib.

Voir le texte français
 
 


 

SÜGISE LAUL

Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.

Udusse upuvad sihid kõik eel,
haige on süda ja väsinud meel.

Ah, kui nii palju, ni palju ei sajaks,
tuul selle udu kord laiali ajaks!

Ilm aga sumestub hääletu.
Sügisepäev jõuab õhtule ju.

Kuhu küll lõpeb rändaja tee?
Öö tuleb, pime ja pilkane.

Ah, kui nüüd taevatähtigi oleks,
kui veel see öögi nii otsatu poleks?
 
 Voir le texte français